Septembrikuu tervitused Paapualt!

Head uue kooliaasta algust kõigile! Ma tean, et mitte kõik, kes blogi loevad, ei käi koolis aga usun, et uue kooliaasta alguse hõng ei jäta puudutamata kedagi... isegi kodumaalt kaugel olles tuleb 1. septembril selline eriline uue alguse tunne sisse....

Siin aga väike sissejuhtaus järgnevale ringkirjale:

“Mailis, ma olen Onbi pärast mures – nende banaanide söömine tekitab tal nohu. Sa pead talle beebide banaane andma!” Nii ütles mulle veidi aega tagasi meie maaomaniku naine, kes nägi mind Richardile banaani söötmas. Aga miks kutsus ta Richardit Onbiks ja kas banaanide söömine tekitab tõesti nohu? Vastused neile küsimustele leiad ringkirjast....

Aitäh eestpalvetamast ning head lugemist,

Mailis

PS. Kui soovid ringkirja piltidega varianti, siis palun saada mulle sellekohane meil aadressil
gerolf-mailis_wuest@ntm.org 

Tere!

Oleme dom hõimus olnud juba viis kuud. Esimesed nädalad möödusid end siin sisse seades ja seejärel alustasime dom keele ja kultuuri tundmaõppimist. Gerolf teeb seda nö. täisajaga ja mina osalise ajaga ehk nii palju kui Richardi kõrvalt selleks aega jääb. Ma lootsin, et jääb rohkem kui tegelikult on välja kujunenud, kuid teen, mis võimalik ja loodan, et kui Richard on veidi vanem, saan rohkem keele õppimisele pühenduda. Samas on mul palju võimalusi kohalike naistega suhteid luua - käin neil koos Richardiga külas – ning seegi on oluline osa meie “tööst”. Need külaskäigud aitavad mul ka kohalikku kultuuri tundma õppida (kuidas elatakse, aedade eest hoolitsetakse ja süüa tehakse, lapsi kasvatatakse jne.). Mis dom keelde puutub, siis see on muidugi täiesti erinev keeltest, mida seni õppinud oleme. Enamus sõnu on lühikesed, kuid samas omavahel väga sarnased ning kasutatakse palju liitsõnu. Grammatika on suhteliselt keeruline, kuna reeglitel on palju erandeid. Septembri lõpus seisab Gerolfil ees esimene keeletaseme kontroll, mille viivad läbi kaks New Tribes Mission´i keeleõppe konsultanti. Selle “eksami” eesmärk on aidata Gerolfil näha, kuhu ta on jõudnud ning anda juhiseid edasiliikumiseks. Palun palveta, et “eksam” hästi läheks ning et meil jätkuks püsivust ja tarkust dom keele omandamiseks ning kohaliku kultuuri mõistmiseks.

Nüüd on vast aeg selgitada, miks Richardit siin Onbiks kutsutakse. Kohe esimesel pühapäeval, kui rääkisime peale teenistust inimestega juttu, soovitas üks külajuhtidest, et Richardi hõimunimi võiks olla Onbi. See on klanni nimi, mille piirkonnas me elame (dom hõim koosneb 11 klannist). Mis meil muud üle jäi kui nõus olla J! Banaanidega on aga selline lugu, et väikestele lastele annavad kohalikud naised ainult teatud sorti banaane (erinevaid banaanisorte on vähemalt 12). Meile kõige kergemini kättesaadav banaanisort pidi neil nohu tekitama. Olen seda kuulnud mitte ainult meie maaomaniku naise, vaid ka mitmete teiste suust. Õnneks see küll Richardi puhul paika pidanud ei ole J! Täname Jumalat, et ta on terve ja rõõmus poiss. Juulikuus tähistasime juba tema esimest sünnipäeva. Palveta palun, et Jumal annaks meile tarkust tema kasvatamiseks meie jaoks täiesti teistsuguses kultuuris.

 

Osaleme siin muidugi ka kohaliku koguduse elus. Igal pühapäeval toimub usklike kogunemine kirikus ja nädala sees naistekoosolek Jimi ja Judy kodus. Õpetamises või jutlustamises saame hakata kaasa aitama siis kui keel selge. Praegu keskendume inimeste tundmaõppimisele ja räägime vaimulikest asjadest nii palju kui võimalik pidzin inglise keeles. Meie suurim soov on, et palvetaksid dom hõimu usklike eest – et neil oleks sügav igatsus Jumala järgi ning selle tulemusel nende elud muudetud saaks. Praegu on nii, et enamus neist käib koguduses siis, kui midagi muud põnevamat juhtumas ei ole. Juuni- ja juulikuus olid paljud neist kohalikel valimistel kaasa haaratud. Siin teevad kandidaadid kampaaniat peamiselt öötundidel, mil toetajad nende kodudes kogunevad, mis omakorda tähendab, et ollakse ööd otsa üleval ja magatakse päeval. See tähendab aga, et ei tegeleta aiatööga, mille tulemusel on paljudel nüüd peale valimisi nälg majas. Selline ainult tänasele päevale keskendunud eluviis on siin väga tavapärane.

Oleme tohutult tänulikud Jumalale oma kaastöötajate Jimi ja Judy eest, kes meid mitmel viisil on aidanud siinse eluga kohaneda (ning muuhulgas Richardile onu ja tädi eest on). Jimi abi keeleõppimisel on samuti väga väärtuslik. Tänu tema eelnevale tööle on olemas materjalid dom keele grammatika kohta, mille algusest peale väljaselgitamine võtaks väga palju aega. Meie väikesel meeskonnal on kujunenud traditsiooniks igal  nädalavahetusel ühel õhtul koos süüa ja pühapäeva õhtul vaimulikuks osaduseks kokku saada. Mina kohtun Judyga ka nädala sees, et koos piiblit uurida ja palvetada. Lisaks sellele suhtleme muidugi iga päeva ka nö “mitteametlikult”. Palun palveta jätkuvalt hea koostöö, üksmeele ja üksteisemõistmise eest!

 

Oktoobri alguses on meil plaanis minna New Tribes Mission´i keskusse Goroka linna lähedal, kus toimub meie piirkonna misjonäride igaaastane konverents. Ootame seda osadusaega kaasmisjonäridega juba väga. Peale konverentsi võtame kaks nädalat puhkust ja seejärel tegeleme enne tagasi kojupöördumist mõned päevad toiduvarude uuendamisega Goroka linnas. Ning siis jätkame taas meie igapäevast keeleõppeprogrammi.

Olen nüüd meie elust kirjutanud ning mitmeid palvesoove jaganud... ja tean, et meie ustav Taevane Isa kuuleb ja vastab. Hea meelega palvetame ka Sinu vajaduste eest – saada need vaid meie poole teele!

Rahusooviga,

Mailis, Gerolf, ja Richard

Täna kuulsime uudist... kahjuks mitte head!

Oleme nüüd juba kaks nädalat hõimukülas elanud. Maja on elamiseks sisse seatud ning keele- ning kultuuriõppega oleme juba pihta hakanud. 

Täna hommikul jõudis meieni uudis, mis kuulub siinse kultuuri kurvema poole juurde: naaberkülas kaotas möödunud öösel elu kaks inimest - üks ema ja tema 30-ndates aastates poeg. Ei, mitte õnnetuse läbi, vaid sama küla meeste käe läbi. Miks? Sest neid süüdistati nõiduses! Mõni päev tagasi suri 100 km kaugusel oleva linna haiglas üks sellest külast pärit noormees. (Me ei tea, kui vana ta täpselt oli või mis haigusega oli tegemist.) Eile õhtul toodi tema surnukeha kodukülla. Grupp selle küla noormehi pöördus teadjatena tuntud inimeste poole, kes siis tegid kindlaks, et surma põhjustasid just need mõrvatud ema ja poeg. Ning see oli noormeeste jaoks piisav põhjus, et need arvatavad nõiad tappa, nende kehad tükeldada ja välikäimlasse visata. Kohutav, võigas ja palju küsimusi tekitav, kas pole? Kuid samas kahjuks üsnagi levinud praktika siin maal. Tänapäeval küll õnneks vähem levinud kui varem, kuid siiski olemas. Kuid see ei tähenda, et inimesi nõidumises ei süüdistata või neid selle pärast taga ei kiusata. Erinevus on peamiselt selles, et tavaliselt ei jõuta “süüdlaste” tapmiseni, sest neil õnnesutb põegneda või astub keegi nende kaitseks välja. Vaid mõni kuu tagasi oli sarnane juhtum teises naaberkülas ja meie kogudusest üks mees astus süüdistatavate kaitseks välja ning nemad põgenesid kodunt enne kõige hullema juhtumist. Ka täna tegutsesid meie koguduse mehed õigluse jalule seadmise nimel. Kahjuks ei saanud nad õigeaegselt noorte kurjategijate plaanile jälile,et neid siis peatada, kuid nad informeerisid toimunust politseid. “Nõidade” tapmine on ametlikult seadusega keelatud. Aga juhtub ka seda, et politsei ei võta midagi ette (sest ka politseinikud usuvad, et nõidus on reaalne või nad on kuidagi tapjatega seotud ning ei taha suhteid rikkuda). Siinse olukorra teeb keerulisemaks see, et tee meie (ja ka naaberkülla) on ikka veel suletud. Me ei teagi hetkel, kas politsei siiski tuli täna kohale või mitte. 

Palun palvetage selle olukorra kõigi osapoolte eest! Jeesust vajavad nii haiguse kaudu lapse kaotanud pere, kui ka mõrvatud inimeste pereliikmed ning kindlasti ka need noormehed, kes kuriteo sooritasid. Ning ka meie koguduse mehed, kes üritavad naaberkülas rahu luua. Aitäh!

Lisan lõpuks vaid, et meie pärast ei ole vaja muretseda. Valgeid inimesi nõidumises ei süüdistata, seega meie elud ei ole ohus.

Oleme kohal!

Tere taas! Meie reis hõimukülla läks hästi, tänu Jumalale! Jah, see ei olnud mugav, kuna maantee oli väga auklik aga samas ka mitte nii hull kui ma oletasin. Richard pidas hästi vastu ja suutis hoolimata suurest rappumisest kaks korda magada. Teine kord oli eriti sobival ajal st siis kui mehed asju ühest autost teise kandsid. See aeg oli kõige kuumem, kuna auto seisis ja ei saanud õhukonditsioneeri kasutada. Ka asjade ülekandmine kulges sujuvalt st kohalikud mehed ei tulnud meid tülitama. Kandjad olid kõik meie küla ja koguduse mehed. Lõpuks küll üks mees tuli ja nõudis 20 kinat (ma ei tea, millega ta seda põhjendas aga siin ei olegi sageli raha küsimiseks põhjendust vaja) ning ütles, et kui me ei anna, siis panevad nad tee kinni ja meie auto ei saa tagasi sõita.  No me siis andsime :).

Jim ja Judy võtsid meid siin väga soojalt ja armsalt vastu. Judy oli meie maja kenasti korda teinud ning isegi aknad ära pesnud! Sõime nende juures lõunat ja ka õhtusööki. Öörahu saabus meie majas väga vara - olime ju kõik täitsa läbi omadega. Richard tegi meile üllatuse ning magas kella kümnest õhtul neljani hommikul ühtejutti (tavaliselt ärkab ta öö jooksul ikka mitu korda üles ja tahab piima). Nii et puhkasime kõik end hästi välja ja olime valmis hommikul enda sisseseadmisega pihta hakkama. Täna ei ole me oma paapua naabreid veel kohanud aga eile oli väga tore mitmetega juba kohtuda ja paar sõna vahetada. Kõik imestavad, et Richard on nii suur poiss, eks nad arvasid, et tuleme väikese beebiga tagasi, aga Richard on ju juba aastase lapse kasvu :).

Tunneme end siin koduselt aga eks päris äraharjumine võtab ikka veel aega...

Aitäh kõigi eelnevate ja järgnevate eestpalvete eest!

Homme sõidame koju!

Jah, homme algab meie pika reisi viimane osa: sõidame misjonikeskusest oma koju dom hõimus. Maalihkest tekkinud takistus mägiteel ei ole küll veel eemaldatud, kuid plaan on sõita selleni, seal kohtuda meie kaastöötaja Jimi ja mõnede kohalike sõpradega, kelle abil kanname oma toiduvarud teisele poole takistust Jimi auto peale ning sealt siis edasi meie külla. Misjonikeskusest sõidab meiega kaasa kolleeg, kes siis meie auto jälle tagasi keskusse viib. Kogu teekond peaks umbes 4 tundi aega võtma. Palun palvetage igas mõttes turvalise reisi eest! Võimalik, et järgmise sissekande saan teha alles paari päeva pärast, kui internetiühendus jälle olemas on... nii et ärge siis muretsege, kui meist midagi kuulda pole.

Uus algus

Tere!

Oleme taas Paapual! Tõeliselt hea oli siia tagasi tulla! Kodumaadel veedetud aeg oli õnnistatud, kuid tunneme end koduselt ka siin ja oleme tänulikud, et saame mõnda aega ühe koha peal elada. Eelmisel tööperioodil kirjutasin blogi (http://paapua.blogspot.com.au/), mis kajastas peamiselt Paapua Uus-Guinea kultuuriga seotut. Üritan seda jõudumööda ka dom hõimus elades jätkata. Kuid lisaks sellele alustan uut blogi, milles panen  ülesse meie ringkirjad ja jooksvad uudised ning palvesoovid. Nii et kui soovid meie elu ja tegevusega kursis olla, siis oled teretulnud siia ikka ja jälle tagasi tulema. Alustuseks meie uue tööperioodi esimene ringkiri. Saadan seda ka edaspidi meili teel neile, kes meie eestpalvetajate nimekirjas on. Erinevus on vaid see, et ringkirjas on ka pildid, kuid siia blogisse ma neid üles ei pane. Nii et kui soovid saada piltidega ringkirja, siis palun saada mulle meili teel (gerolf-mailis_wuest (ät) ntm.org) oma meiliaadress . Head lugemist!

Mailis 

Tervitused Paapualt!                                                     

Saabusime siia 27. veebruaril, kuid lõppsihtkohta Gorokasse jõudsime planeeritust päev hiljem kuna meie kolmas lend tühistati. Selle asemel veetsime lennufimra kulul öö ühes Port Moresby hotellis ja lendasime järgmisel päeval edasi. See ootamatu peatus aitas meil uue ajavööndi ja kliimaga paremini kohaneda – tänu Jumalale, kes asju alati kõige paremal viisil juhib. Richard pidas pikad lennud väga hästi vastu magades suurema osa ajast.

Hetkel oleme veel misjonkieskuses, kus elasime ka enne kodumaalkäiku. Tunneme nagu oleksime tagasi koju jõudnud! Rõõm on kohtuda kaasmisjonäride ja kohalike sõpradega. Samas on meie siinviibimine kujunenud pikemaks kui planeerisime. Me ei saa hõimukülla sõita kuna viimasel teeosal enne meie küla oli umbes neli nädalat tagasi maalihe, mis liigutas paigast suure tüki maapinda koos sellel kasvavate puudega. Hetkel ei ole teada, millal tee taas sõidukõlblikuks saab. Kohalikud maaomanikud vaidlevad veel selle üle, kas võtta tee parandamise eest raha kohalike teekasutajate käest või nõuda valitsuselt kompensatsiooniks suur summa raha (50 000 Kinat ehk 18 000 Eurot!) . Usaldame Jumala ajastust!

Seni ei ole meil siin aga igav olnud! Oleme tegelenud toidu ja majapidamistarvete varude ostmisega Goroka linnast ja misjonikeskuse kauplu-laost (võtame kaasa umbes kolme kuu varud), kohtunud meie piirkonna juhtidega, täitnud Paapuale saabumisega seotud ametlikke pabereid, muretsenud endale uue mobiiltelefoninumbri jne. 

12. märtsil toimus Dom keele-ja kultuuriõppe sissejuhtav kursus, mille viisid läbi kaks kaasmisjonäri. Nemad ja mõned teised misjonärid toetavad meid kogu õppeaja vältel külastades meid hõimus iga kuue kuu tagant, et anda nõu ja „mõõta“ meie keele ja kultuuri tundmise taset. Esimestel nädalatel tohime ainult kuulata, et harjuda ära dom keele kõla ja intonatsiooniga. Sellele järgneb periood, mil õpime selgeks võimalikult palju nimisõnu ning praktilisi väljendeid (nt Tere, Head aega, Palun, Mis see on? Mis sinu nimi on? Kuidas öelda...? jne.) – see loob tugeva vundamendi edsisele keeleõppele. Samal ajal proovime tutvuda oma naabrite ja ka naaberkülade inimestega.

Kuna meie hõimu saab sõita autoga (paljudesse kohtadesse Paapual pääseb vaid lennuki või helikopteriga) palvetasime juba pikemat aega ka auto ostmise pärast. Meie kaastöötajatel on küll auto, kuid nende eelnevad kogemused näitavad, et on parem, kui mõlemal perel on oma auto. Kasvõi näiteks juhuks, kui nemad on hõimust ära, keegi meist aga haigestub ning on vaja kiiresti arsti juurde sõita. Jumal vastas meie palvetele imelisel viisil. Saksamaal olles rääkisime sellest vajadusest meie kahe väljaläkitanud koguduse juhtidega. Nemad omakorda jagasid sellest koguduse liikmetele. Ja siis nägime imet: vähem kui poole aastaga kogunes auto ostmiseks pea 25 000 Eurot. Paar nädalat enne Paapuale tulekut jõudis meieni info, et üks sealt lahkuv misjonär soovib oma autot (Toyota Hilux) müüa. Meie kaastöötajad käisid seda vaatamas ja ütlesid, et see vastab täpselt meie vajadustele. Võtsime müüjaga ühendust ning ta oli valmis autot meie jaoks hoidma. Paar päeva peale siiasaabumist vaatas Gerolf auto üle ja sai veel kinnitust, et see tõesti on meile sobilik masin ning ka hind oli väga lähedal summale, mis meil juba olemas oli. Nii saidki meist üsna kiiresti autoomanikud. Ma kirjeldan seda kõike nii pikalt lihtsalt selleks, et Sind julgustada – Jumalal on kõik võimalik! Meie olime valmis 2-3 aastat autoostuga ootama, kuid Jumalal olid teistsugused plaanid.

Nagu eelpool mainisin oleme võtnud aega kohalike sõpradega kohtumiseks. Üks neist on Domenika – armas usklik naine misjonikeskuse naaberkülast. Paar päeva tagasi ütles ta meie juurest lahkudes mulle, et palvetab meie eest tihti, eriti et oleksime siinsetel teedel sõites kaitstud. Nii julgustav ja armas! Ja tõesti see palvesoov on aktuaaalne - teeolud ja liikluskultuur ei liigu siin kah-juks mitte paremuse poole, vaid vastupidises suunas. Kindlasti mäletad ka meie keeleõppeabilist Tufat. Oleme tema ja ta perega mitmel korral koos olnud. Tufa töötab nüüd misjonikeskuses ja osaleb igal pealelõunal keskuses toimuvates piiblitundides. Palvetame jätkuvalt tema päästmisele tuleku eest. 

Meie olulisemad palvesoovid on hetkel:

• et pääseksime üsna pea hõimu st. et meie külla viiv tee ära parandataks.
• turvaline reis misjonikeskusest dom hõimu (teekond on umbes 90 km pikk, kuid selle läbimisks kulub tavaliselt 3 kuni 4 tundi).
• keele ja kultuuriõppe algus – et see oleks meile julgustav. Vajame ka palju kannatlikkust ning püsivust!
• aja efektiivne planeerimine ja kasutamine, et meil oleks õiged prioriteedid.
• suhete loomine külas ja selle ümbruses.
• head suhted kaastöötajate Jimi ja Judy´ga.

Aitäh, et meie eest palvetad!

Gerolf, Mailis ja Richard