Saturday, March 23, 2013

Uus algus



Tere!
Oleme taas Paapual! Tõeliselt hea oli siia tagasi tulla! Kodumaadel veedetud aeg oli õnnistatud, kuid tunneme end koduselt ka siin ja oleme tänulikud, et saame mõnda aega ühe koha peal elada. Eelmisel tööperioodil kirjutasin blogi (http://paapua.blogspot.com.au/), mis kajastas peamiselt Paapua Uus-Guinea kultuuriga seotut. Üritan seda jõudumööda ka dom hõimus elades jätkata. Kuid lisaks sellele alustan uut blogi, milles panen  ülesse meie ringkirjad ja jooksvad uudised ning palvesoovid. Nii et kui soovid meie elu ja tegevusega kursis olla, siis oled teretulnud siia ikka ja jälle tagasi tulema. Alustuseks meie uue tööperioodi esimene ringkiri. Saadan seda ka edaspidi meili teel neile, kes meie eestpalvetajate nimekirjas on. Erinevus on vaid see, et ringkirjas on ka pildid, kuid siia blogisse ma neid üles ei pane. Nii et kui soovid saada piltidega ringkirja, siis palun saada mulle meili teel (gerolf-mailis_wuest (ät) ntm.org) oma meiliaadress . Head lugemist!

Mailis 


Tervitused Paapualt!                                                     
Saabusime siia 27. veebruaril, kuid lõppsihtkohta Gorokasse jõudsime planeeritust päev hiljem kuna meie kolmas lend tühistati. Selle asemel veetsime lennufimra kulul öö ühes Port Moresby hotellis ja lendasime järgmisel päeval edasi. See ootamatu peatus aitas meil uue ajavööndi ja kliimaga paremini kohaneda – tänu Jumalale, kes asju alati kõige paremal viisil juhib. Richard pidas pikad lennud väga hästi vastu magades suurema osa ajast.

Hetkel oleme veel misjonkieskuses, kus elasime ka enne kodumaalkäiku. Tunneme nagu oleksime tagasi koju jõudnud! Rõõm on kohtuda kaasmisjonäride ja kohalike sõpradega. Samas on meie siinviibimine kujunenud pikemaks kui planeerisime. Me ei saa hõimukülla sõita kuna viimasel teeosal enne meie küla oli umbes neli nädalat tagasi maalihe, mis liigutas paigast suure tüki maapinda koos sellel kasvavate puudega. Hetkel ei ole teada, millal tee taas sõidukõlblikuks saab. Kohalikud maaomanikud vaidlevad veel selle üle, kas võtta tee parandamise eest raha kohalike teekasutajate käest või nõuda valitsuselt kompensatsiooniks suur summa raha (50 000 Kinat ehk 18 000 Eurot!) . Usaldame Jumala ajastust!

Seni ei ole meil siin aga igav olnud! Oleme tegelenud toidu ja majapidamistarvete varude ostmisega Goroka linnast ja misjonikeskuse kauplu-laost (võtame kaasa umbes kolme kuu varud), kohtunud meie piirkonna juhtidega, täitnud Paapuale saabumisega seotud ametlikke pabereid, muretsenud endale uue mobiiltelefoninumbri jne. 

12. märtsil toimus Dom keele-ja kultuuriõppe sissejuhtav kursus, mille viisid läbi kaks kaasmisjonäri. Nemad ja mõned teised misjonärid toetavad meid kogu õppeaja vältel külastades meid hõimus iga kuue kuu tagant, et anda nõu ja „mõõta“ meie keele ja kultuuri tundmise taset. Esimestel nädalatel tohime ainult kuulata, et harjuda ära dom keele kõla ja intonatsiooniga. Sellele järgneb periood, mil õpime selgeks võimalikult palju nimisõnu ning praktilisi väljendeid (nt Tere, Head aega, Palun, Mis see on? Mis sinu nimi on? Kuidas öelda...? jne.) – see loob tugeva vundamendi edsisele keeleõppele. Samal ajal proovime tutvuda oma naabrite ja ka naaberkülade inimestega.

Kuna meie hõimu saab sõita autoga (paljudesse kohtadesse Paapual pääseb vaid lennuki või helikopteriga) palvetasime juba pikemat aega ka auto ostmise pärast. Meie kaastöötajatel on küll auto, kuid nende eelnevad kogemused näitavad, et on parem, kui mõlemal perel on oma auto. Kasvõi näiteks juhuks, kui nemad on hõimust ära, keegi meist aga haigestub ning on vaja kiiresti arsti juurde sõita. Jumal vastas meie palvetele imelisel viisil. Saksamaal olles rääkisime sellest vajadusest meie kahe väljaläkitanud koguduse juhtidega. Nemad omakorda jagasid sellest koguduse liikmetele. Ja siis nägime imet: vähem kui poole aastaga kogunes auto ostmiseks pea 25 000 Eurot. Paar nädalat enne Paapuale tulekut jõudis meieni info, et üks sealt lahkuv misjonär soovib oma autot (Toyota Hilux) müüa. Meie kaastöötajad käisid seda vaatamas ja ütlesid, et see vastab täpselt meie vajadustele. Võtsime müüjaga ühendust ning ta oli valmis autot meie jaoks hoidma. Paar päeva peale siiasaabumist vaatas Gerolf auto üle ja sai veel kinnitust, et see tõesti on meile sobilik masin ning ka hind oli väga lähedal summale, mis meil juba olemas oli. Nii saidki meist üsna kiiresti autoomanikud. Ma kirjeldan seda kõike nii pikalt lihtsalt selleks, et Sind julgustada – Jumalal on kõik võimalik! Meie olime valmis 2-3 aastat autoostuga ootama, kuid Jumalal olid teistsugused plaanid.

Nagu eelpool mainisin oleme võtnud aega kohalike sõpradega kohtumiseks. Üks neist on Domenika – armas usklik naine misjonikeskuse naaberkülast. Paar päeva tagasi ütles ta meie juurest lahkudes mulle, et palvetab meie eest tihti, eriti et oleksime siinsetel teedel sõites kaitstud. Nii julgustav ja armas! Ja tõesti see palvesoov on aktuaaalne - teeolud ja liikluskultuur ei liigu siin kah-juks mitte paremuse poole, vaid vastupidises suunas. Kindlasti mäletad ka meie keeleõppeabilist Tufat. Oleme tema ja ta perega mitmel korral koos olnud. Tufa töötab nüüd misjonikeskuses ja osaleb igal pealelõunal keskuses toimuvates piiblitundides. Palvetame jätkuvalt tema päästmisele tuleku eest. 

Meie olulisemad palvesoovid on hetkel:

  • et pääseksime üsna pea hõimu st. et meie külla viiv tee ära parandataks.
  • turvaline reis misjonikeskusest dom hõimu (teekond on umbes 90 km pikk, kuid selle läbimisks kulub tavaliselt 3 kuni 4 tundi).
  • keele ja kultuuriõppe algus – et see oleks meile julgustav. Vajame ka palju kannatlikkust ning püsivust!
  • aja efektiivne planeerimine ja kasutamine, et meil oleks õiged prioriteedid.
  • suhete loomine külas ja selle ümbruses.
  • head suhted kaastöötajate Jimi ja Judy´ga.

Aitäh, et meie eest palvetad!


Gerolf, Mailis ja Richard
 




No comments:

Post a Comment