Täna kuulsime uudist... kahjuks mitte head!

Oleme nüüd juba kaks nädalat hõimukülas elanud. Maja on elamiseks sisse seatud ning keele- ning kultuuriõppega oleme juba pihta hakanud. 

Täna hommikul jõudis meieni uudis, mis kuulub siinse kultuuri kurvema poole juurde: naaberkülas kaotas möödunud öösel elu kaks inimest - üks ema ja tema 30-ndates aastates poeg. Ei, mitte õnnetuse läbi, vaid sama küla meeste käe läbi. Miks? Sest neid süüdistati nõiduses! Mõni päev tagasi suri 100 km kaugusel oleva linna haiglas üks sellest külast pärit noormees. (Me ei tea, kui vana ta täpselt oli või mis haigusega oli tegemist.) Eile õhtul toodi tema surnukeha kodukülla. Grupp selle küla noormehi pöördus teadjatena tuntud inimeste poole, kes siis tegid kindlaks, et surma põhjustasid just need mõrvatud ema ja poeg. Ning see oli noormeeste jaoks piisav põhjus, et need arvatavad nõiad tappa, nende kehad tükeldada ja välikäimlasse visata. Kohutav, võigas ja palju küsimusi tekitav, kas pole? Kuid samas kahjuks üsnagi levinud praktika siin maal. Tänapäeval küll õnneks vähem levinud kui varem, kuid siiski olemas. Kuid see ei tähenda, et inimesi nõidumises ei süüdistata või neid selle pärast taga ei kiusata. Erinevus on peamiselt selles, et tavaliselt ei jõuta “süüdlaste” tapmiseni, sest neil õnnesutb põegneda või astub keegi nende kaitseks välja. Vaid mõni kuu tagasi oli sarnane juhtum teises naaberkülas ja meie kogudusest üks mees astus süüdistatavate kaitseks välja ning nemad põgenesid kodunt enne kõige hullema juhtumist. Ka täna tegutsesid meie koguduse mehed õigluse jalule seadmise nimel. Kahjuks ei saanud nad õigeaegselt noorte kurjategijate plaanile jälile,et neid siis peatada, kuid nad informeerisid toimunust politseid. “Nõidade” tapmine on ametlikult seadusega keelatud. Aga juhtub ka seda, et politsei ei võta midagi ette (sest ka politseinikud usuvad, et nõidus on reaalne või nad on kuidagi tapjatega seotud ning ei taha suhteid rikkuda). Siinse olukorra teeb keerulisemaks see, et tee meie (ja ka naaberkülla) on ikka veel suletud. Me ei teagi hetkel, kas politsei siiski tuli täna kohale või mitte. 

Palun palvetage selle olukorra kõigi osapoolte eest! Jeesust vajavad nii haiguse kaudu lapse kaotanud pere, kui ka mõrvatud inimeste pereliikmed ning kindlasti ka need noormehed, kes kuriteo sooritasid. Ning ka meie koguduse mehed, kes üritavad naaberkülas rahu luua. Aitäh!

Lisan lõpuks vaid, et meie pärast ei ole vaja muretseda. Valgeid inimesi nõidumises ei süüdistata, seega meie elud ei ole ohus.

Oleme kohal!

Tere taas! Meie reis hõimukülla läks hästi, tänu Jumalale! Jah, see ei olnud mugav, kuna maantee oli väga auklik aga samas ka mitte nii hull kui ma oletasin. Richard pidas hästi vastu ja suutis hoolimata suurest rappumisest kaks korda magada. Teine kord oli eriti sobival ajal st siis kui mehed asju ühest autost teise kandsid. See aeg oli kõige kuumem, kuna auto seisis ja ei saanud õhukonditsioneeri kasutada. Ka asjade ülekandmine kulges sujuvalt st kohalikud mehed ei tulnud meid tülitama. Kandjad olid kõik meie küla ja koguduse mehed. Lõpuks küll üks mees tuli ja nõudis 20 kinat (ma ei tea, millega ta seda põhjendas aga siin ei olegi sageli raha küsimiseks põhjendust vaja) ning ütles, et kui me ei anna, siis panevad nad tee kinni ja meie auto ei saa tagasi sõita.  No me siis andsime :).

Jim ja Judy võtsid meid siin väga soojalt ja armsalt vastu. Judy oli meie maja kenasti korda teinud ning isegi aknad ära pesnud! Sõime nende juures lõunat ja ka õhtusööki. Öörahu saabus meie majas väga vara - olime ju kõik täitsa läbi omadega. Richard tegi meile üllatuse ning magas kella kümnest õhtul neljani hommikul ühtejutti (tavaliselt ärkab ta öö jooksul ikka mitu korda üles ja tahab piima). Nii et puhkasime kõik end hästi välja ja olime valmis hommikul enda sisseseadmisega pihta hakkama. Täna ei ole me oma paapua naabreid veel kohanud aga eile oli väga tore mitmetega juba kohtuda ja paar sõna vahetada. Kõik imestavad, et Richard on nii suur poiss, eks nad arvasid, et tuleme väikese beebiga tagasi, aga Richard on ju juba aastase lapse kasvu :).

Tunneme end siin koduselt aga eks päris äraharjumine võtab ikka veel aega...

Aitäh kõigi eelnevate ja järgnevate eestpalvete eest!

Homme sõidame koju!

Jah, homme algab meie pika reisi viimane osa: sõidame misjonikeskusest oma koju dom hõimus. Maalihkest tekkinud takistus mägiteel ei ole küll veel eemaldatud, kuid plaan on sõita selleni, seal kohtuda meie kaastöötaja Jimi ja mõnede kohalike sõpradega, kelle abil kanname oma toiduvarud teisele poole takistust Jimi auto peale ning sealt siis edasi meie külla. Misjonikeskusest sõidab meiega kaasa kolleeg, kes siis meie auto jälle tagasi keskusse viib. Kogu teekond peaks umbes 4 tundi aega võtma. Palun palvetage igas mõttes turvalise reisi eest! Võimalik, et järgmise sissekande saan teha alles paari päeva pärast, kui internetiühendus jälle olemas on... nii et ärge siis muretsege, kui meist midagi kuulda pole.