Detsembrikuu uudised

Armas sõber,

Taas on käes aeg, mil mõtleme Jumala Poja Jeesuse esimesele tulekule siia maailma. Vana Testamendi prohvet Jesaja kirjutas sellest nii: „Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.“ (Jesaja 9:6). Täna elab see“laps“ Püha Vaimu kaudu igaühe südames, kes Tema oma Päästjaks vastu on võtnud! Ja täna ei oota me enam Jumal Poja sündi siia maailma väikese lapsena, vaid tema teist tulekut kogu maailma valitsejana. Olgu rõõm ja ootusärevus selle tuleku üle advendi- ja jõuluajal Sinu südames suur!

Meie elu Dom hõimus on jätkuvalt põnev! Eelmises kirjas mainitud keeletaseme kontroll läks Gerolfil hästi – ta sai teada, kui kaugele on jõudnud ning konsultandid andsid talle uusi juhiseid jätkamiseks. Gerolf keskendub hetkel võimalikult paljude nimisõnade õppimisele ning lisaks sellele püüab mõista tegusõnade erinevaid vorme. Konsultandid jagasid meiega ka ideid, kuidas mina saaksin igas päevas Richardi kõrvalt veidi keeleõppeaega leida. Nii üritan ma samuti nimisõnu õppida ja samal ajal ka lihtsaid igapäevaelus kasutatvaid lauseid selgeks saada (nt. „Tule siia!“, „Mida sa teed?“,  „Kas sa soovid juua, süüa?“ jne.). See ei tundu küll keeruline ülesanne olevat, kuid millegipärast on mul raske neid meelde jätta. Ehk on põhjus selles, et kasutan igapäevaelus kogu aeg kolme keelt (Richardiga eesti, Gerolfi ja kaastöötajatega inglise, kohalike inimestega pidzin inglise keelt) ja lisaks sellele kuulen Gerolfit Richardiga saksa keeles rääkimas ning minu aju ei suuda viiendat keelt enam vastu võtta?! Igal juhul vajan eestpalveid, et suudaksin kasvõi väikseid edusamme teha. 

Keeleõpetajaid on meil igas vanuses!

Naabrite juures õhtust söömas

Peale keeletaseme kontrolli (oktoobri alguses) sõitsime Goroka linna lähedal asuvasse misjonikeskusse, kus osalesime meie piirkonna misjonäride aastakonverentsil. Nagu ikka oli see osadusaeg väga julgustav ning vaimulikult kosutav. Peale konverentsi veetsime 10 päeva ühe teise misjoniorganisatsiooni  külalistemajas. Tõeliselt hea oli lihtsalt oma perega koos olla ja puhata. Puhkuse järel olime taas New Tribes Missioni keskuses ja tegelesime varude ostmisega ning muude vajalike asjaajamistega – see oli intensiivne aeg, kuid saime kõik vajaliku tehtud ning võisime mitme kuu varudega tagasi koju tulla.

Meie kaastöötajad Jim ja Judy tulid peale konverentsi kohe tagasi koju ja siin ootas neid ees põnev üllatus: nad said kutse tulla ühte naaberkülasse piiblitunde läbi viima! Kutsujaks oli üks vana mees, kes soovis, et tema ja ta pere kuuleks Jumala Sõna. Selline soov on selles mõttes üllatav, et enamus siinseid inimesi on piiblilugudega kursis. Sageli aga õpetatakse nende juurde, et päästmine tuleb tegudega ära teenida. Jumala armust kahjuks juttu ei ole. Nii võtabki Jim kolm korda nädalas ette umbes 40 minutilise teekonna Buala Maulesse ja õpetab seda peret ja nende naabreid. Ta teeb seda koos Genaga, mehega meie kogudusest, kes on samuti väga rõõmus, et tema kaashõimlased Jumala Sõnast huvitatud on. Nad õpetavad neid kronoloogiliselt st. alates Vana Testemendi esimestest sündmustest kuni Uue Testamendini välja näidates, et läbi kogu piibli päästis Jumal inimesi armust, mitte nende tegude järgi. Järgmisel nädalal räägivad nad Jeesuse ristisurmast ja ülestõusmisest. Palun palveta, et kuulajate südamed oleks avatud tõele ning nad mõistaks, mida Jumala arm tähendab.

Rõõmustav on ka see, et Uue Testamendi dom keelde tõlkimine on lõpusirgele jõudmas. Jim ja Judy on sellega praktiliselt kogu oma elu tegelenud (nad tulid Paapuale 32 aastat tagasi). Alguses oli raske leida häid kohalikke abilisi, kuid alates 2001. aastast on tõlkimine väga stabiilselt edasi liikunud tänu Genale, kes on Jimi peamine abiline. Järgmise aasta mais lähevad nad aastaks kodumaale ja võtavad kaasa trükivalmis tõlke. Kui Jumal lubab siis 2015 aasta suvel peaks dom keelne Uus Testament siinsete inimeste kätesse jõudma. Palun palveta, et viimased ettevalmistused selleks sujuvalt kulgeks ja et oleks piisavalt rahalisi vahendeid Uue Testamendi trükkimiseks ja Paapuale transportimiseks. 

Gena on Jimi piiblitõlkimisel aidanud alates 2001. aastast

Richard on viimaste kuude jooksul palju nii füüsiliselt kui ka vaimselt arenenud. Pea iga päev üllatab ja rõõmustab ta meid mõne uue oskusega! Tema lemmiktegevuseks on lindude ja loomade vaatamine ning võimalusel neile pai tegemine. Koerte ja sigade puuduse üle meie külas õnneks kurta ei saa! Vajame jätkuvalt eestpalveid, et meil oleks tarkust tema kasvatamiseks.

Oleme tänulikud, et saame sel aastal esimest korda jõulud Dom hõimus veeta. Teeme seda koos oma kaastöötajate ning siinse kogudusega. Aga me ootame põenvusega ka aastalõppu, kuna siis saabuvad meie esimesed külalised kodust st. Saksamaalt - Gerolfi ema tuleb meile koos ühe Wangeni koguduse juhiga külla! Läheme neile Gorokasse vastu ja toome nad ka meie koju siin. Palvetame, et neil oleks turvaline reis.

Ole õnnistatud ja hoitud,

Gerolf & Mailis ja Richard

Septembrikuu tervitused Paapualt!

Head uue kooliaasta algust kõigile! Ma tean, et mitte kõik, kes blogi loevad, ei käi koolis aga usun, et uue kooliaasta alguse hõng ei jäta puudutamata kedagi... isegi kodumaalt kaugel olles tuleb 1. septembril selline eriline uue alguse tunne sisse....

Siin aga väike sissejuhtaus järgnevale ringkirjale:

“Mailis, ma olen Onbi pärast mures – nende banaanide söömine tekitab tal nohu. Sa pead talle beebide banaane andma!” Nii ütles mulle veidi aega tagasi meie maaomaniku naine, kes nägi mind Richardile banaani söötmas. Aga miks kutsus ta Richardit Onbiks ja kas banaanide söömine tekitab tõesti nohu? Vastused neile küsimustele leiad ringkirjast....

Aitäh eestpalvetamast ning head lugemist,

Mailis

PS. Kui soovid ringkirja piltidega varianti, siis palun saada mulle sellekohane meil aadressil
gerolf-mailis_wuest@ntm.org 

Tere!

Oleme dom hõimus olnud juba viis kuud. Esimesed nädalad möödusid end siin sisse seades ja seejärel alustasime dom keele ja kultuuri tundmaõppimist. Gerolf teeb seda nö. täisajaga ja mina osalise ajaga ehk nii palju kui Richardi kõrvalt selleks aega jääb. Ma lootsin, et jääb rohkem kui tegelikult on välja kujunenud, kuid teen, mis võimalik ja loodan, et kui Richard on veidi vanem, saan rohkem keele õppimisele pühenduda. Samas on mul palju võimalusi kohalike naistega suhteid luua - käin neil koos Richardiga külas – ning seegi on oluline osa meie “tööst”. Need külaskäigud aitavad mul ka kohalikku kultuuri tundma õppida (kuidas elatakse, aedade eest hoolitsetakse ja süüa tehakse, lapsi kasvatatakse jne.). Mis dom keelde puutub, siis see on muidugi täiesti erinev keeltest, mida seni õppinud oleme. Enamus sõnu on lühikesed, kuid samas omavahel väga sarnased ning kasutatakse palju liitsõnu. Grammatika on suhteliselt keeruline, kuna reeglitel on palju erandeid. Septembri lõpus seisab Gerolfil ees esimene keeletaseme kontroll, mille viivad läbi kaks New Tribes Mission´i keeleõppe konsultanti. Selle “eksami” eesmärk on aidata Gerolfil näha, kuhu ta on jõudnud ning anda juhiseid edasiliikumiseks. Palun palveta, et “eksam” hästi läheks ning et meil jätkuks püsivust ja tarkust dom keele omandamiseks ning kohaliku kultuuri mõistmiseks.

Nüüd on vast aeg selgitada, miks Richardit siin Onbiks kutsutakse. Kohe esimesel pühapäeval, kui rääkisime peale teenistust inimestega juttu, soovitas üks külajuhtidest, et Richardi hõimunimi võiks olla Onbi. See on klanni nimi, mille piirkonnas me elame (dom hõim koosneb 11 klannist). Mis meil muud üle jäi kui nõus olla J! Banaanidega on aga selline lugu, et väikestele lastele annavad kohalikud naised ainult teatud sorti banaane (erinevaid banaanisorte on vähemalt 12). Meile kõige kergemini kättesaadav banaanisort pidi neil nohu tekitama. Olen seda kuulnud mitte ainult meie maaomaniku naise, vaid ka mitmete teiste suust. Õnneks see küll Richardi puhul paika pidanud ei ole J! Täname Jumalat, et ta on terve ja rõõmus poiss. Juulikuus tähistasime juba tema esimest sünnipäeva. Palveta palun, et Jumal annaks meile tarkust tema kasvatamiseks meie jaoks täiesti teistsuguses kultuuris.

 

Osaleme siin muidugi ka kohaliku koguduse elus. Igal pühapäeval toimub usklike kogunemine kirikus ja nädala sees naistekoosolek Jimi ja Judy kodus. Õpetamises või jutlustamises saame hakata kaasa aitama siis kui keel selge. Praegu keskendume inimeste tundmaõppimisele ja räägime vaimulikest asjadest nii palju kui võimalik pidzin inglise keeles. Meie suurim soov on, et palvetaksid dom hõimu usklike eest – et neil oleks sügav igatsus Jumala järgi ning selle tulemusel nende elud muudetud saaks. Praegu on nii, et enamus neist käib koguduses siis, kui midagi muud põnevamat juhtumas ei ole. Juuni- ja juulikuus olid paljud neist kohalikel valimistel kaasa haaratud. Siin teevad kandidaadid kampaaniat peamiselt öötundidel, mil toetajad nende kodudes kogunevad, mis omakorda tähendab, et ollakse ööd otsa üleval ja magatakse päeval. See tähendab aga, et ei tegeleta aiatööga, mille tulemusel on paljudel nüüd peale valimisi nälg majas. Selline ainult tänasele päevale keskendunud eluviis on siin väga tavapärane.

Oleme tohutult tänulikud Jumalale oma kaastöötajate Jimi ja Judy eest, kes meid mitmel viisil on aidanud siinse eluga kohaneda (ning muuhulgas Richardile onu ja tädi eest on). Jimi abi keeleõppimisel on samuti väga väärtuslik. Tänu tema eelnevale tööle on olemas materjalid dom keele grammatika kohta, mille algusest peale väljaselgitamine võtaks väga palju aega. Meie väikesel meeskonnal on kujunenud traditsiooniks igal  nädalavahetusel ühel õhtul koos süüa ja pühapäeva õhtul vaimulikuks osaduseks kokku saada. Mina kohtun Judyga ka nädala sees, et koos piiblit uurida ja palvetada. Lisaks sellele suhtleme muidugi iga päeva ka nö “mitteametlikult”. Palun palveta jätkuvalt hea koostöö, üksmeele ja üksteisemõistmise eest!

 

Oktoobri alguses on meil plaanis minna New Tribes Mission´i keskusse Goroka linna lähedal, kus toimub meie piirkonna misjonäride igaaastane konverents. Ootame seda osadusaega kaasmisjonäridega juba väga. Peale konverentsi võtame kaks nädalat puhkust ja seejärel tegeleme enne tagasi kojupöördumist mõned päevad toiduvarude uuendamisega Goroka linnas. Ning siis jätkame taas meie igapäevast keeleõppeprogrammi.

Olen nüüd meie elust kirjutanud ning mitmeid palvesoove jaganud... ja tean, et meie ustav Taevane Isa kuuleb ja vastab. Hea meelega palvetame ka Sinu vajaduste eest – saada need vaid meie poole teele!

Rahusooviga,

Mailis, Gerolf, ja Richard

Täna kuulsime uudist... kahjuks mitte head!

Oleme nüüd juba kaks nädalat hõimukülas elanud. Maja on elamiseks sisse seatud ning keele- ning kultuuriõppega oleme juba pihta hakanud. 

Täna hommikul jõudis meieni uudis, mis kuulub siinse kultuuri kurvema poole juurde: naaberkülas kaotas möödunud öösel elu kaks inimest - üks ema ja tema 30-ndates aastates poeg. Ei, mitte õnnetuse läbi, vaid sama küla meeste käe läbi. Miks? Sest neid süüdistati nõiduses! Mõni päev tagasi suri 100 km kaugusel oleva linna haiglas üks sellest külast pärit noormees. (Me ei tea, kui vana ta täpselt oli või mis haigusega oli tegemist.) Eile õhtul toodi tema surnukeha kodukülla. Grupp selle küla noormehi pöördus teadjatena tuntud inimeste poole, kes siis tegid kindlaks, et surma põhjustasid just need mõrvatud ema ja poeg. Ning see oli noormeeste jaoks piisav põhjus, et need arvatavad nõiad tappa, nende kehad tükeldada ja välikäimlasse visata. Kohutav, võigas ja palju küsimusi tekitav, kas pole? Kuid samas kahjuks üsnagi levinud praktika siin maal. Tänapäeval küll õnneks vähem levinud kui varem, kuid siiski olemas. Kuid see ei tähenda, et inimesi nõidumises ei süüdistata või neid selle pärast taga ei kiusata. Erinevus on peamiselt selles, et tavaliselt ei jõuta “süüdlaste” tapmiseni, sest neil õnnesutb põegneda või astub keegi nende kaitseks välja. Vaid mõni kuu tagasi oli sarnane juhtum teises naaberkülas ja meie kogudusest üks mees astus süüdistatavate kaitseks välja ning nemad põgenesid kodunt enne kõige hullema juhtumist. Ka täna tegutsesid meie koguduse mehed õigluse jalule seadmise nimel. Kahjuks ei saanud nad õigeaegselt noorte kurjategijate plaanile jälile,et neid siis peatada, kuid nad informeerisid toimunust politseid. “Nõidade” tapmine on ametlikult seadusega keelatud. Aga juhtub ka seda, et politsei ei võta midagi ette (sest ka politseinikud usuvad, et nõidus on reaalne või nad on kuidagi tapjatega seotud ning ei taha suhteid rikkuda). Siinse olukorra teeb keerulisemaks see, et tee meie (ja ka naaberkülla) on ikka veel suletud. Me ei teagi hetkel, kas politsei siiski tuli täna kohale või mitte. 

Palun palvetage selle olukorra kõigi osapoolte eest! Jeesust vajavad nii haiguse kaudu lapse kaotanud pere, kui ka mõrvatud inimeste pereliikmed ning kindlasti ka need noormehed, kes kuriteo sooritasid. Ning ka meie koguduse mehed, kes üritavad naaberkülas rahu luua. Aitäh!

Lisan lõpuks vaid, et meie pärast ei ole vaja muretseda. Valgeid inimesi nõidumises ei süüdistata, seega meie elud ei ole ohus.

Oleme kohal!

Tere taas! Meie reis hõimukülla läks hästi, tänu Jumalale! Jah, see ei olnud mugav, kuna maantee oli väga auklik aga samas ka mitte nii hull kui ma oletasin. Richard pidas hästi vastu ja suutis hoolimata suurest rappumisest kaks korda magada. Teine kord oli eriti sobival ajal st siis kui mehed asju ühest autost teise kandsid. See aeg oli kõige kuumem, kuna auto seisis ja ei saanud õhukonditsioneeri kasutada. Ka asjade ülekandmine kulges sujuvalt st kohalikud mehed ei tulnud meid tülitama. Kandjad olid kõik meie küla ja koguduse mehed. Lõpuks küll üks mees tuli ja nõudis 20 kinat (ma ei tea, millega ta seda põhjendas aga siin ei olegi sageli raha küsimiseks põhjendust vaja) ning ütles, et kui me ei anna, siis panevad nad tee kinni ja meie auto ei saa tagasi sõita.  No me siis andsime :).

Jim ja Judy võtsid meid siin väga soojalt ja armsalt vastu. Judy oli meie maja kenasti korda teinud ning isegi aknad ära pesnud! Sõime nende juures lõunat ja ka õhtusööki. Öörahu saabus meie majas väga vara - olime ju kõik täitsa läbi omadega. Richard tegi meile üllatuse ning magas kella kümnest õhtul neljani hommikul ühtejutti (tavaliselt ärkab ta öö jooksul ikka mitu korda üles ja tahab piima). Nii et puhkasime kõik end hästi välja ja olime valmis hommikul enda sisseseadmisega pihta hakkama. Täna ei ole me oma paapua naabreid veel kohanud aga eile oli väga tore mitmetega juba kohtuda ja paar sõna vahetada. Kõik imestavad, et Richard on nii suur poiss, eks nad arvasid, et tuleme väikese beebiga tagasi, aga Richard on ju juba aastase lapse kasvu :).

Tunneme end siin koduselt aga eks päris äraharjumine võtab ikka veel aega...

Aitäh kõigi eelnevate ja järgnevate eestpalvete eest!